Sügise lõpp

Tere huvilised. Paraku pole mul blogistamiseks väga annet ja aeg eelmisest postitusest venis pikaks. Parem siiski lubama ei hakka, et see viimaseks korraks jääb. Poolteist kuud oli mu korterikaaslaseks Esther Saksamaalt. Ta oli Kanadas olnud üle aasta tehes põhiliselt tööd ettevõttes mis tootis erinevaid rekvisiite. Esther sai sünnipäevaks muuseumipiletid (Museum of Vancouver) ja ta kutsus mind kaasa. Muuseumis oli väljapanek kogu Vancouveri ajaloost põlistest elanikest tänapäevani. Aega jäi muuseumis olekuks 3 tundi, mis oli küll liiga vähe, sest muuseum oli huvitav ja kõigesse ei jõudnud piisavalt süveneda, kuid samas oli ka uue informatsiooni piir käes ja rohkem poleksi jõudnud süveneda. Paar nädalat elan üksi ja uue aasta algul tuleb Dominique tagasi.

Sain teada, et sama tööd on mul terveks talveks, kuid ainult neljaks päevaks nädalas, seega uurin vaikselt võimalusi midagi lisaks teha. Sain ise otsustada kui palju vabu päevi Jõulude ajal soovin, kuid 25. ja 26. on kõigil vabad. Otsustasin ülejäänud päevad töötada, sest vabu päevi on niigi ja mingit pikemat plaani välja ei jõudnud mõelda. Kuna töötan terve aja väljas, sõltub töö meeldivus üsnagi palju ilmast. Novembris sadas 27 päeval. Viimati sadas niipalju aastal 1961. Õnneks järgnes sellele kaks nädalat sajuta ilma, mis on siin talvel samuti haruldane. Nädalavahetusel sadas jälle, kuid täna sadas maha korralik lumi. Kuna mitmeid planeeritud töid ei saanud teostada, otsustati kõik meeskonnad tagasi kutsuda ja lõunast olin vaba. Eelmine talv oli Vancouveris tavapärasest oluliselt külmem ning lumi jäi maha pikaks, kuid on ka selliseid talvi, kus sisuliselt lund ei sajagi. Järgmised kaks nädalat on illmaennustuse kohaselt kuivad mõne soojakraadiga.

Endiselt üritan võimalikult palju looduses käia. See pole küll alati õnnestunud, sest novembris sadas vist igal nädalavahetusel. Kui õigesti mäletan, käisingi novembris ainult kahel matkal. Sassamati järve rajal ja Mayne'i saarel.

Detsembris on olukord olnud aga parem. Detsembri algul käisin Cerise Creek'i matkarajal räätsamatkal. Tegemist oli esimese sajuta ilmaga üle pika aja ning teiseks pooleks matkast kadusid taevast ka pilved. Lund oli palju ja lõpuks tundsin, et olen ikkagi Kanadas.

Ostsin endale hea hinnaga kasutatud räätsad, sest ilma räätsadeta talvel tõsisemaid matku teha ei saa. Katsetasin neid pühapäeval Cypress Mountaini ühel radadest. Madalamal sadas korraliku vihma, aga õnneks läks see vahetult kohale jõudes lumeks üle. Paraku tähendas see küll seda, et nähtavus oli paarsada meetrit ja vaadet Vancouverile ja teistele mägedele ei olnud.

Esimene kuu

Tere jälle. Üsnagi märkamatult on täis tiksunud juba rohkem kui kuu sellest kui Vancouveris maandusin. Praeguses elukohas olen olnud üle kahe nädala, kuid tuba on päris koduseks saanud. Jagan keldrikorruse korterit Vancouveris sündinud, kuid Malaisia-Hiina juurtega Dominique'iga. Kuna tal on plaanis vahepeal ringi liikuda, võin sel ajal endale kuuks saada uue korterikaaslase, aga sellest siis, kui see juhtub. Korter on tagasihoidlik, kuid hubane ning kõik vajalik olemas. Asukoht on suurepärane, sest tööle jalutan 15 minutit ning metroopeatus, mida läbivad kaks põhiliini on 300 meetri kaugusel. Lisaks elukohale on boonuseks Dominique ise, sest tal on olemas kõik teadmised sellest, kuidas Vancouveris odavalt läbi saada. Kui kohale jõudsin oli kapp süüa täis, sest Dominique käib toidupangas, kuid on vegan ning ei söö ka konserve ja gluteeni. Esimest korda käisin toidupoes vist umbes nädal peale sissekolimist. Homme on plaanis minna Sikhi templisse, kus pakutakse õhtuti esmaspäevast neljapäevani tasuta taimetoitu. Seega väljavaated säästmiseks on märgatavalt suurenenud. Meie kohal elab majaomanikust Hiinlanna, kelle ainsaks keeleks on kantoni keel ja inglise keelt ei räägi ta sõnagi. Eelnevast tulenevalt on meil toredad vestlused, kus vahepeal tundub, et saan midagi ta pantomiimist aru, aga lõpuni kindel pole ma selles veel olnud.

Nädalavahetustel püüan käia nii palju kui ilm lubab matkamas. Läinud nädalavahetus osutus eriti tihedaks, kus käisin kahel matkal, lauamänguüritusel ja Halloweeni paraadi kaemas. Päeval paistis päike ja oli umbes 15 kraadi sooja. Ilus ilm on siisn olnud nädal aega, kuid homsest hakkab jälle sadu. Matkamas ja lauamänge mängimas käin meetup.com vahendusel. Meetup on Vanouveris populaarne ja päevas on kümneid erinevaid üritusi. Eestis Meetupi sisuliselt ei kasutata, kuid kui olete kunagi kuskil välismaal ning otsite tegevust, siis visake pilk peale. Ka järgmisel nädalavahetusel plaanin matkama minna, kuid praegu olen huvitavamatel matkadel ootejärjekorras. Matka korraldajad ei taha enamasti liiga suurt seltskonda juhtida ja seega jääb mul loota, et mõned inimesed loobuvad.

"..puud ja puud on karvased"

ökopill

Haigur peale pesu merevaadet nautimas

kes ütles, et jõulukaunistused peavad 11 kuud kapis olema?

Püromaanist papagoi

Muideks mu kohalik number on +1 778 868 9976

Sisseelamine

Tere tulemast minu uut blogi lugema armsad huvilised. Tean, et mitmed on pikalt oodanud, aga erinevatel põhjustel jõudsin alles nüüd kirjutamiseni.

Gröönimaa

British Columbia

Olen Vancouveris olnud umbes kolm ja pool nädalat. Esialgsetest majutusplaanidest ei tulnud midagi välja ja olin esimesed ööd hostelis. Odavamad ja paremad hostelid olid pikalt broneeritud. Kõige huvitavam oli asjaolu, et tualetis paberit polnud ja igale külastajale anti oma rull. Summa eest, mida ühe öö eest maksin, saaks poest osta ca 100 rulli wc-paberit. Hiinlanna, kes ka samas hostelis ööbis, kommenteeris seda lühidalt: "No muidugi. Omanik on ju hiinlane". Vähemalt oli sellest jututeemat ja huumorimaterjali. Hostelite hinnad on Vancouveris müstilised, kuid õnneks soovitati mul Airbnb'bd ning järgnevad ligi kaks nädalat olin nö BnB-s Burnabys. Põhimõtteliselt elasin avatud elutoas, kuid sain kuni töö leidmiseni odavalt läbi. Boonuseks vaated linnale 24. korruselt.

Kuigi esmane plaan oli vähe teistsugune, ei leidnud Vancouverist väljas kiirelt head tööpakkumist ja otsustasin Vancouverisse jääda ja mägedesse otsida töö kevadel, sest suvehooajal on linnast väljas oluliselt rohkem töökohti. Kuigi Vancouveri elamiskulud on kõrged, on siin ilmselt Kanadas kõige kergem tööd leida. Kuigi linnad mind väga ei tõmba, siis Vancouveril pole linna kohta viga. ühel pool ookean ja teistes suundades mäevaated. Palju parke, millest suuremad meenutavad rohkem rahvusparke ning seal käies tunneb end peaaegu looduses.

Infotahvel pargist, mis asub Burnabys kortermajade vahel.

Viimased kaks nädalat olen töötanud haljasalade hooldajana (parim eestikeelne vaste landscaperile, mida suutsin välja mõelda). Praegu olen niitnud muru, trimmerdanud, rohinud, lehti puhunud ja riisunud, vanu taimi välja juurinud ja ka korra ka saega tormimurtud puid tükeldanud. Praegu läheb põhifookus murult üle lehtedele, mida on väga palju. Kui lehed korjatud, hakkab peale okste lõikamine. Üldiselt on töö meeldiv. Saab terve päeva värskes õhus olla ja kerge füüsilise koormuse.  Mõnus vaheldus kontoris töötamisele. Talvel on Vancouveris tavaliselt 5-10 kraadi, seega tööd on aastaläbi. Miinuseks on palju sademeid, mida juba praegu päris palju kogeda olen saanud. Esimesed kaks nädalat olen olnud iga päev erinevas meeskonnas ja erinevatel objektidel, kuid tulevikus hakkab mul olema nädalas viis konkreetset tööpäeva samade meeskondade ja objektidega. Töökaaslastest enamus on kohalikud. Seni olen ühes meeskonnas olnud lisaks ühe briti, ühe ameeriklase, ühe austraallasega ja kahe sloveenlasega. Naisi ja mehi on umbes pooleks ja tavatöötajate vanus jääb põhiliselt vahemikku 25-35.

Alates teisipäevast elan 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tööst. Eelnevalt kulus mul tööle jõudmiseks 45 minutit. Elukohast räägin pikemalt järgmises postituses.